Chapter 5
Taevas ja maa ei kanna heldust
Original
天地之间，其犹橐籥乎？虚而不屈，动而愈出。
多言数穷，不如守中。
Tõlge
Kas taeva ja maa vahel on nagu maata kukkur? Tühi, kuid ei kohku; mida rohkem seda liigutad, seda rohkem annab ta.
Liigsed sõnad viivad kiiresti ammendumiseni, parem on hoida keskpunkti.
Sügav mõtisklus
Millest see peatükk räägib?
See peatükk õpetab, et taevas ja maa toimivad ilma inimliku helduseta, kuid see ei tähenda karmi kohitamist. See tähendab täielikku võrdsust kõigi elusolendite suhtes — ükski ei saa erilist soosingut. Tark mees mõistab seda ja kohtleb kõiki inimesi ühtviisi. Ka universum ise toimib sarnaselt: tühjus on täis võimalusi, liigutamine loob rohkem, kuid liigsõnalisus nõrgestab.
Kuidas see minuga seostub?
Selles peatükis näen, kuidas ma oma elus tihti kaldun soosima neid, kes on mulle lähedased, või ootama erilist tähelepanu. See meenutab mulle, et tõeline tarkus seisneb kõigi inimestega ühtviisi käitumises — ilma eelistusteta ega hinnaguteta. Samuti tunnetan oma sisemist tühjust: seal on piiritu potentsiaal, kui ma ei täida seda mõtetega ja sõnadega.
Mida peaksin täna tegema?
Täna valin ühe olukorra, kus ma kaldun inimesi ebaühtlaselt kohtlema, ja püüan näha kõiki osapooli võrdse pilguga. Samuti prakaktiseerin vaikimist — viisteist minutit päevas lihtsalt olemas ilma sõnu kulutamata.
Seotud peatükid
Minu mõtisklus
What does this chapter inspire in you? How will you apply it?